CV.ee läbi viidud Eesti tööturu uuringust selgub, et lausa 35% töötajatest kardab, et tehisintellekt (AI) võib tulevikus nad töökohal asendada. See ei ole enam abstraktne mure tuleviku ees – need on inimesed, kes tunnevad juba praegu, et nende töö sisu muutub. Silmatorkav on aga see, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda tõenäolisemalt ta seda riski näeb.

Uuringust selgunud numbrid on vastuolulised. Üle poolte (59%) usub, et nende töö jääb AI-le kättesaamatuks, aga samaaegselt kasutab juba kaks kolmandikku (66%) töötajatest igapäevaselt tehisintellekti tööriistu. Inimesed kasutavad AI-d, aga ei usu, et see neid asendada suudab. Sotsiaalteadlane Tarmo Tulva kirjutab Postimehes, et hirm pole tegelik probleem – probleem on see, et me ei plaani.

Tulva loogika on järgmine: Eesti riik elab tööjõumaksudest. Pensionid, tervishoid, koolid – kõik see rahastatakse sellest, et inimesed käivad tööl ja maksavad makse. Kui aga AI võtab üle suure osa tööst ja väärtus koondub tarkvara ning automatiseeritud süsteemide kätte, siis see tulubaas lihtsalt kahaneb. Mitte sellepärast, et majandus läheks kehvemaks, vaid sellepärast, et majanduse kasv ja riigi tulud ei liigu enam samas suunas.

Tulva pakub välja, et lahendus pole mitte lihtsalt "õppige ümber", sest see on liiga lühike vastus liiga suurele küsimusele. Tema sõnul on vaja kokku leppida, kuidas AI toodetud väärtus ühiskonnas jaguneb. Kas see läheb aktsionäridele või suunatakse see lühemasse töönädalasse, odavamatesse teenustesse ja paremasse tervishoidu?

See on ebameeldiv küsimus nii töötajate, tööandjate kui ka riigi jaoks. Ebameeldiv, sest igaüks neist on selles loos korraga nii ohver kui ka osaleja.